ERILINE!

Nad panid mind saja ukse taha

ja lukud neile kõigile ette.

Nad ei kysinud minult, kas tahanvõi ei taha.

Nad panid mind kinni kui metsiku lätte.

Kui tahtsin, jooksin alasti vihmas,

kui tahtsin ulgusin kuud.

Kui ussike, roomasin mullases pinnas,

vahel rippusin aknast kui õunake puult.

Kõik, mis tahtsin, ma tegin

ja ma olin õnnelik.

Kuid nad- nad ytlesid olen segi,

vähe öeldud, et imelik:

Kartes, et ma vist oma õnnes purunen,

pandi mind vatist seinte taha.

Nad naeravad mind, sest olen teistsugune,

kuid ma naeran rohkem, sest nad kõik on samad.