okei...ma elan praegu mõtte peal et on 3 nädalat kooli lõppuni. mai viitsi kohe yltse ommikutti tõusta ja tahaks ullultedasi põõnata:) Koolis ka mingi tihti laisklen ja igavlen sest parem oleksin kodus ja kisuksin oma kitra.Viimasel ajal on saanud hakkata õppima ylisus laule(esime on oled pyha).
sellega et kool saab läbi meenuvad mulle ka hinded ja tegemata tööd mille pärast ma atm rabelen koolis:D.aga on ka hea uudis et varsti on the place millel peal kirjaks on TAGAJÄRJED.

Ma hullult ootan vahega sest koolist on ullult kopp ees...

Ma laman voodis, lihtsalt vedelen kass mu kõrval. Ja järsku tekkivad kysimused MIKS ja MIKS.... Miks ma olen kristlane?KAS jumal on olemas? Miks ma olen maailmas? Mis juhtub pärast surma? Kuidas tekkis maailm ja teised sellised kysmused. Ma mõtlen ja mõtlen ja ei sa enam isegi aru kes ma olen. Kõik muutub tyhiseks. Kas ma peaksin ikkagi kristlane olema, äkki polegi jumalat? Kas kõik mis minuga toimub on vale ? Ma olen juba segaduses aga kõige teravamalt tuleb teiste kysimuste hulgast välja KAS MA PEAKSIN KRISTLANE OLEMA?MIKS?
Ja ma pole ikkagi oma kysimustele vastust saanud:( Tavaliselt ma lihtsalt lähen elu ja surma kysimustest mõõda, proovin unustada (või vähemalt tahan) Aga see kysimus ei taha kaduda kuskile vaid tleb ja tleb aina tagasi...

SEE KÕIK ON YKS SUUR KYSIMÄRK´??

ERILINE!

Nad panid mind saja ukse taha

ja lukud neile kõigile ette.

Nad ei kysinud minult, kas tahanvõi ei taha.

Nad panid mind kinni kui metsiku lätte.

Kui tahtsin, jooksin alasti vihmas,

kui tahtsin ulgusin kuud.

Kui ussike, roomasin mullases pinnas,

vahel rippusin aknast kui õunake puult.

Kõik, mis tahtsin, ma tegin

ja ma olin õnnelik.

Kuid nad- nad ytlesid olen segi,

vähe öeldud, et imelik:

Kartes, et ma vist oma õnnes purunen,

pandi mind vatist seinte taha.

Nad naeravad mind, sest olen teistsugune,

kuid ma naeran rohkem, sest nad kõik on samad.

Igatsus...

Ma mõtlen ja vaatan ma, tunnen et midagi on puudu. Mõtlen ehk peaks mängima arvutis cs-i, aga pole tuju ja scoori ka ei tule. Ma vaatan riiulisse ja näen üht raamatut... vaatan ja saan aru mu süda igatseb seda raamatut. Mõtlen, et võttan ja loen aga ma ei liigu paigast, kui palju ma ka ei pingutaks ja ei tahaks oma südames:((. Proovin veel ja veel tugevamini, aga ei midagi, see soov on järjest tugevam ja tugevam aga ei midagi... olen juba loobumas kuid äkki hakkan palvetama keeltes. See soov on nii-nii tugev, aga nii kätte saamatu. See tunne on lihtsalt nii hea mida ma südames tunnen nagu süda oleks jääst välja sulatatud-see tunne on seletamutlt hea...

...Ja järku ma torman riiuli poole ja haaran selle raamatu ja hakkan lugema. Mu süda sai lõppuks selle mida ta tahtis ja on rahul sellega:))



BTW see raamat on PIIBEL!